Neljateistkümnes. Eetika ja IT

ITP (juriidilise nimega Institute of IT Professionals New Zealand Incorporated) ehk Uus-Meremaa IT-spetsialiste koondav mittetulundusühing on kirja pannud oma liikmetele kohustusliku eetikakoodeksi, mille kaheksat punkti saadab neid toetav juhend. ITP näeb end oma valdkonnas Uus-Meremaal professionaalse arengu ja heade suhete kandjana. Töötatakse nii erialase hariduse propageerimiseks kui oskuste parendamiseks; koostööd tehakse ka valitsusega ja haridussektoriga ning esindajaks ollakse umbes 10 000 IT-spetsialistile.

Liikmestaatuse saamiseks tuleb nõustuda ka ühingu eetikakoodeksiga, mis määrab eetilised ja erialased põhijooned, mida antud alal tegutsemiseks järgida tuleb.

Kõigepealt tuletatakse meelde, et ühenduse liikmeks olemine annab klientidele suurema garantii ning tagab suurema usalduse. Kui ITP liige eksib eedikakoodeksi vastu, on kliendil õigus esitada kaebus ITP-le, kes seda siis menetlema asub.

Eetikakoodeksis tuuakse välja 8 põhiprintsiipi:

uus-meremaa
Joonis: Code of Ethics (https://itp.nz/Members/Code-of-Ethics)

1. Good Faith

Ühingu liikmeid kohustatakse kohtlema inimesi väärikusega, heatahtlikult ja võrdselt, kedagi diskrimineerimata.

Me kõik oleme omal moel erilised ja väärtuslikud. Heatahtlikkus ja võrdne kohtlemine ei eelda, et ise teistele elades lahustuksime, vaid pigem vastupidi – et hindame endid teistega võrdväärsetena ning samuti kõige hea väärilistena (ideaalmina, mida küll väga raske teostada on, sest enne tuleb võita lahingud nn sisemiste deemonitega). Absoluutselt kõikide huvidega oma tegemistes arvestada pole ilmselt võimalik, kuid mõningaid võimalikke reageeringuid ja samme võiks ning saaks oma tegevuses kindlasti ette arvestada. Nagu on öelnud John Stuart Mill: „…Oma tegudes vastutab igaüks ühiskonna ees, juhul kui need teod puudutavad teisi.“ Ning tsiteerides Eesti teadlase Marju Lauristini tõdemust:Ma mõistan enda vabadust siis, kui mõistan, et sina oled sama vaba kui mina.“

2. Integrity

Oluline on usaldusväärsus; liikmed peavad suhtuma oma ametisse aususe, väärikuse ja austusega, et pälvida ühiskonna ja kolleegide usaldust; nende omaduste ning initsiatiiviga tuleb olla toeks ühiskonna parendamisele.

Ühiskonda saab panustada, käitudes eetiliselt ning leides oma oskustele ja teadmistele kasutust. Järelemõtlemiskoht oleks siinkohal ka inimestele, kes kujundavad meie tööturupoliitikat, et kallilt koolitatud inimesi ei tohiks sundida nende oskusi minetavat tööd tegema. Iga amet on austust väärt, kuid ühiskonna paremaks toimimiseks tuleb leida väljundeid inimeste oskustele ja võimetele, mitte tegutseda ühe ühiskonna osa teise huvigrupi tahtele allutamise suunas.

Ametialaseid oskuseid ei tohiks rakendada hävitamise eesmärgil, kuigi loomise ja hävingu vahelise piiri ületamist on teinekord keeruline ette näha.

3. Community-focus

Selles punktis räägitakse ühingu liikmete vastutusest õigluse ja heaolu toimimise eest ühiskonnas, mis peab olema tähtsamal kohal kui nende endi või teiste ühingu liikmete huvid.

Kõlab küll pisut liiga idealistlikult, kuid interpreteerida võiks seda ka nii, et alati tuleb silmas pidada kõrgemaid ja kaugemaid eesmärke ehk mida üks või teine samm meie ettevõtmistes laiemas plaanis esile võib kutsuda. Ning loomulikult ei tohi oma tegemistes seadustega vastuollu minna. Kas ideaalne ühiskond väärtustab üksikisikut, kuid suudab samas üksikisikuid motiveerida tegutsema kõrgematest eesmärkidest lähtuvalt ning ühiskonda panustavalt.

4. Skills

Liikmed peavad rakendama oma oskusi ja teadmisi oma klientide ja tööandjate huvides, pidamata seejuures teisi eetikakoodeksi printsiipe vähemolulisteks.

5. Continuous development

Unustada ei tohi järjepidevat arengut. ITP Liikmed peavad arendama oma teadmisi ja oskusi kogu oma karjääri jooksul, panustama kollektiivsete teadmiste edendamisele ja aktiivselt julgustama oma kolleege samamoodi toimima.

Küllap on kõik nõus, et teadmistejanu on arengus oluline, kasvõi erksa meele säilitamise seisukohalt. Ei ole olemas vanust, millest alates ei kõlba enam koolipinki istuda. Ning kindlasti ei tohi peljata ka teisi õppima innustada. Olles aga juba saavutanud teatud professionaalsuse, oleks hea asuda paralleelselt ka oma teadmiste jagamisele. Siin oleks ilmne mõlemapoolne kasu. Näiteks sunnib sageli just kellegi juhendamine oma teadmistes rohkem korda looma ning õpetab selgemalt eristama olulist vähemolulisest.

6. Informed Consent

ITP liikmed peavad hoidma iseennast, oma kliente ja tööandjaid kursis võimalike majanduslike, sotsiaalsete, ökoloogiliste või õiguslike tagajärgedega, mis võivad nende tegevusele järgneda.

Mõistlik oleks seda punkti oma tegemistes samuti eeskujuks võtta. Nähes ohtu seaduse rikkumisele, tuleks sellest kindlasti klienti või tööandjat diskreetselt teavitada. Ei saa ju eeldada, et kõik igast seaduseaktist alati teadlikud on, ning niiviisi toimides võime suurema tõenäosusega loota, et kunagi ka meid hoiatatakse võimalike tagajärgede eest. Me ei ole robotid, vaid mõtlemisvõimelised inimesed, ehk suudame oma tegevuse tagajärgi ka hinnata, mitte tuimalt käsku täita.

7. Managed Conflicts of Interests

ITP liikmed peavad informeerima oma kliente või tööandjaid kõigist võimalikest riskidest, mida võib käsitleda kui huvide konflikti või mis võib mõjutada teenuse kvaliteeti või erapooletute otsuste langetamist.

Lihtsustatult öeldes ei saa töötada võrdväärselt efektiivselt ja erapooletult kahe konkurendi juures. Kindlasti oluline silmas pidada, säilitamaks oma usaldusväärsust ja erialast professionaalsust.

8. Competence

ITP liikmed peavad säilitama erialase pädevuse ning pakkuma teenuseid või nõuandeid vaid oma kompetentsi piirides.

Ei saa müüa teenust või teadmisi, milles sa tegelikult pädev ei ole. Jah, oskusi võib küll ka töö tegemise käigus omandada, kuid klienti peaks sel puhul kindlasti puudulikest teadmistest informeerima. Et ITP on sellise punkti oma eetikakoodeksisse lisanud, näitab nende valmidust vastutada oma liikmete tegevuste eest ning suurendab kindlasti usaldusväärsust.

 

Allikad:
  1. Wikipedia artikkel ITP kohta
  2. ITP eetikakoodeks
  3. John Stuart Mill “Vabadusest”
  4. Marju Lauristini ja Hans H. Luige usutlus vabadusest, võrdsusest, vendlusest

 

Advertisements

Kaheteistkümnes. Üks tugilahendus

Proovisin ise järele www.zoomtext.com veebilehel nägemispuudega inimestele pakutavat suurendustarkvara ZoomText 11 Magnifier/Reader. 60 päeva on võimalik seda programmi tasuta katsetada; toodet päriseks ostes tuleb selle eest aga välja käia 600 dollarit.

Nägemispuudega inimestele tugilahendusi tootev ettevõte Ai Squared on selles vallas tegelenud juba 20 aastat ning ZoomText on nende väitel maailma parim ekraanil kuvatava suurendamist ja ettelugemist võimaldav tarkvara. Ja tõepoolest – toodet on mugav kasutada; minu sülearvuti ekraanil (resolutsioon 1920×1080) toimis see probleemideta. Võrreldes Windows Magnifieriga on siin suurendatav tekst selge ja lisaks loetakse see vajadusel programmi poolt ette. Suuremate probleemideta on võimalik kasutada ka pilditöötlustarkvara (vajab kindlasti mõningast harjumist).  ZoomTexti menüül on kohandatavad seaded, kergesti saab muuta kuvatava kontrastsust ja värve – ühe klikiga on võimalik muuta ekraan mustvalgeks, kasutada kollast mustal taustal, muuta värvid vastupidisteks jne. Lisaks tuuakse arusaadavalt ära lühikäsklused.

zoomtext_3
ZoomText 11 Magnifier/Reader

Kahjuks ei ole ZoomTexti küll eestikeelsena, kuid võimalik on kasutada soome keelt ja vene keelt. Olemasolevate keelte puhul saab teksti ette lugemise kiirust endale sobivaks seada.

Tutvudes tugilahendustega, oli positiivne teada saada, et kui tänapäeval peaks tabama kedagi puudega päädiv haigus või õnnetus, ei tähenda see tänu tehnoloogia arengule veel maailmast äralõigatust.

 

Üheteistkümnes. Hea ja halb

Hea

Õnnestunud veebilehe näitena tooksin ühe produktiivseima ning omapärase ja eduka disaineri Karim Rashidi kodulehe , mis ei ole mitte ainult ilus vaadata, vaid annab ka väga hea ülevaate disaineri loomingust. Menüü on loogiline, jääb kergesti meelde ning on lisaks kõigele mänguline, peegeldades disaineri loomingut. Kuigi mulle sümpatiseerivad sageli palju komplitseeritumad asjad, austan väga Karim Rashidi stiili järjepidevust. Disainer on endale selgeks teinud kes ta on, ning järgib seda joont kõiges. Lehe kujunduses on kasutatud palju elemente, mida Karim nii oma toote- kui graafilise disaini puhul kasutanud on, ning mis on kujunenud tema brändi enam meeldejäävateks elementideks.

Hinnates Karim Rashidi kodulehte:

  • Lihtsus ja selgus
  • Stiilipuhtus
  • Informatiivsus = sõnalist infot on vähe, kuid piisavalt, et tekitada huvi edasi uurimiseks. Olulise informatsjooni edastavad fotod projektidest ning toodetest.
  • Mugav menüüs liikumine; disaineri nimi üleval vasakul nurgas viib tagasi kodulehe pealehele; menu-nupp paremal ülaservas viitab ka muudele infokanalitele
  • Meeldejäävus: meeltega mängitakse erksaid värve, konkreetset ja julget tüpograafiat ning lihtsaid, kuid samas põnevaid efekte kasutades. Põhitoonidena on kasutatud disaineri signatuurvärve. Menüüdes liikumine jääb kergesti meelde.
  • Kodulehekülg on efektne ning kergesti kasutatav ka mobiiltelefonis

Halb

Pidevalt halbu lehti kasutades ebamugavustega ilmselt pikapeale ka kohanetakse ehk õpitakse lõpuks selgeks, kuidas midagi üles leida, kuigi see peaks juba lehe esmakülastusel arusaadav olema.

Guugeldades halbu veebilehti, leidsin aastast 2010 viite järgmisele lehele:

Seitse aastat hiljem, ning see on ikka veel äärmiselt halb. Tõsiselt, kas keegi harjutas ajaviiteks  veebilehe tegemist ning jättis selle siis sinnapaika? Tekib küsimus, miks peaks üks edukas ettevõte tahtma endast sellist muljet jätta. Võib-olla nad ei teagi veel, et neil selline leht on? Või ehk on neil niigi palju tööd ja kliente, et veebi kaudu nad neid juurde ei otsi. Aga miks siis üldse kodulehte omada?

Hinnates antud kodulehte:

  • Lihtsuses peitub võlu, kuid mitte selle lehe puhul
  • Visuaalne külg ei kutsu kasutama
  • Linkide toimivust ei ole ilmselt ammu kontrollitud
  • Üldmulje on primitiivne ja ebasõbralik

Üheksas. Kuidas saada häkkeriks

Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO-nimelisest kirjatükist võib leida nii mõndagi väärtuslikku, mille järgi juhinduda ning mida võiks endale ehk isegi igapäevaseks loosungiks võtta.

Näituseks põhimõte, et ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda. Päris sageli kardetakse, et jagades oma teadmisi ei saada midagi vastu ning tekitakse endale vaid konkurente. Samas on inimressurss piiratud ning tõepoolest, piltlikult öeldes jalgratta teistkordse leiutamise asemel võiks keskenduda hoopis selle täiustamisele. Selles peitubki teadmiste jagamise võlu. Kellegi loodu või leiutatu võib olla teise inimese inspiratsiooniallikaks. Üks loob teist. Üks tuleneb teisest. Pannes häkkeritele moraalse kohustuse teadmisi jagada kantakse hoolt muuhulgas arengu ja liikumise eest.

Kirjutises tuletatakse meelde, et häkkeriks saamine nõuab intelligentsust, praktikat, pühendumist ja rasket tööd. Häkkeriks ei kujuneta vaid suhtumise kaudu, häkkeri staatus tuleb välja teenida. Öeldakse, et programmeerimise õppimine sarnaneb hea tavakeele õppimisele. Keegi ei ole sündinud programmeerijaks. Seda tuleb õppida, õppida headelt meistritelt, proovida samal ajal ise kirjutada ning mitte karta eksida. Tähtis on olla loov ning „näha kastist väljapoole“.

Häkkeriks saamiseks soovitatakse õppida programmeerima, hankida üks avatud lähtekoodiga Unixitest ning õppida seda kasutama, õppida kasutama veebi ja kirjutama HTMLi, täiustama oma  inglise keele oskust – kõik väärtuslikud nõuanded; kirjutis mõjub sugesteerivalt ning tundub, et kirjeldatud soovitusi järgides on võimalik ka ise teatud aja pärast meistriks saada.

Teoses tuuakse välja põhierinevus häkkeri ja kräkkeri vahel – häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid. Häkkerlus on ellustiil, suhtumisviis. Palju sarnasusi näen siin kunstiloominguga või tootedisainiga: õpitakse sageli meistreid jäljendades, õppides samal ajal looma midagi uut ja omalaadset. Ei saa olla kustnik luues vaid enda jaoks ehk loodut tuleb jagada, ning sinu loodu võib sünnitada kellegi teise poolt nähtuna uue idee, uue teose.

Kaheksas. IT-juhid

Reshma Saujani

Miks on IT valdkonnas nii vähe naisi? Sellelt tähelepanekult tabas USA Kongressi kandideeriv Reshma Saujani (pildil) end valimiskampaania läbiviimisel. Selle põhjuseid analüüsides ning neid muuta püüdes lõi ta 2012. aastal New Yorgis baseeruva organisatsiooni nimega „Girls Who Code“, mille eesmärgiks on harida teismelisi tüdrukReshma Saujaniuid; anda neile teadmisi ning oskusi, et nad leiaksid rakendust IT ja inseneriteaduste valdkonnas.

Reshma on USA mainekates ülikoolides õppinud politoloogiat, kõnekommunikatsiooni, Yale’i ülikoolist on tal õigusteaduste doktori kraad. Juriidika valdkonnas oli ta ka aastaid töötanud, enne kui otsustas kandideerida esimese Lõuna-Aasia naisena Kongressi, mis aga ebaõnnestus.

Pärast seda kogemust, kandideerimise ajal nähtust ning vaatamata kõigele ebaõnnestumist, otsustas ta pühenduda sellele, et tuua tütarlapsi rohkem IT ja muude tehniliste alade juurde, julgustada neid riskima ning julgema aeg-ajalt ka n-ö läbi kukkuda.

Reshma on välja toonud erinevused poiste ja tüdrukute kasvatamises, mis aga takistavad tüdrukutel hiljem nii mõneski valdkonnas edukaks saamist. Näiteks õpetatakse tüdrukuid vältima riski võtmist ja kartma läbikukkumist, samas kui poisse julgustatakse võtma riske ning neid ka hinnatakse riskijulguse järgi. Tüdrukuid hinnatakse täiuslikkuse ehk nn „õnnestumise“ järgi; neid ei kasvatata  olema vaprad ja ettevõtlikud. Selle tulemusena annavad nad aga kiiresti alla, kui miski ei tule välja päris täpselt nii nagu loodetud, samas kui poisid näevad takistustes väljakutset. Küsimus ei ole mitte vaimses võimekuses (tüdrukud ju sageli koolis ületavad poisse õppimisvõimelt), vaid ühiskonna väärtushinnangutes ning kasvatuses.

Reshma julgustab tüdrukuid olema vaprad, mitte murduma ebaõnnestumise järel, mitte loobuma unistamisest ning hindama eelkõige teekonda, mitte perfektset tulemust. Tema kogemused näitavad, et ka tüdrukud võivad olla tõeliselt andekad koodikirjutamises ning luua tõeliselt suuri asju. Õpetamiseks kasutab ta palju suvekoolide vormi ning mentorlust.

Reshma Saujani on oma ideede, ettevõtlikkuse, julguse ning sütitavate kõnedega äärmiselt inspireeriv. Kui 2012. aastal haaras organisatsioon „Girls Who Code“ paarikümmet inimest, siis mõne aasta pärast oli programmis osalejaid juba mitukümmend tuhat.

Mõeldes selle üle, millist rolli talle IT-juhina omistada, siis võiks selleks olla sarnaselt Apple’i juhtidega arengumootori austav nimetus, sest ta suudab innustada inimesi muutma oma suhtumist muutmaks maailma.

Allikad:

Girls Who Code koduleht

TED Talks: Teach girls bravery, not perfection

TEDxGotham 2011: Girls Who Code

 

Mario Metshein

Üheks tehnoloogiavaldkonnas tegutsevaks ning minu jaoks inspireerivaks inimeseks Eestis on Mario Metshein (pildil), keda võib pidada ka IT-juhi eri rollidest mentori/õpetaja smario metsheinuurepäraseks näiteks.

Mario taustast on internetiavarustes vähe infot; leida võib vaid, et aastal 2003 lõpetas ta Tallinna Polütehnikumi Arvuti ja Arvutivõrgud eriala. Google annab teada, et ta on tegutsenud ka mitmetes IT-valdkonna ettevõtetes ning olnud õpetaja koolis.

Eeskujuks pean Mariot eelkõige teadmiste jagamises ettevõtlikkuse poolest. Väga vähe on eestikeelset tasuta õppematerjali, kui loodad mõne arvutivaldkonna (kas siis graafika, 3D, programmeerimise vms ) baasteadmistega tutvuda. Siin on Mario tõeline pioneer. Ta on loonud tasuta koolituskeskkonna metshein.com, kus õpetab soovijaid arusaadaval moel ning eesti keeles kasutama multimeedia programme ja kontoritarkvara, tutvustab programmeerimist ning muuhulgas ka Linuxi serveri haldamist Ubuntu baasil. Metshein.com koolitusportaali eesmärk on autori sõnul muuta arvutiõpe võimalikult lihtsaks.

Mario koolituskeskkond võiks olla küll täiuslikum ning põhjalikum, kuid olen kindel, et tema saidi kaudu on siiski paljud inimesed oma teadmistele täiendust või algust leidnud (kaasa arvatud siinkirjutaja, tutvudes Adobe Illustratori ja Photoshopiga).

Allikad:

metshein.com – koolitusportaal

 

Seitsmes. IT proff aastal 2017

Nädala teema tutvustuses kasutatud kolme kirurgi näide kehtib ka IT-professionaali puhul: enim professionaalne on see, kes ei täida pelgalt oma tööülesandeid, vaid tegeleb ka mõningal määral uute lahenduste leidmisega ning ei pea paljuks oma teadmisi teiste sama ala spetsialistidega jagada. Aga kas eelistada tööandjana Doktor House’i stiilis spetsialisti või vähemtulemuslikku, kuid ka vähem probleeme tekitavat töötajat?  Doktor House’ile tuleks ilmselt palgata lisaks ka “lapsehoidja”, kes lõhutud suhteid taastada või ennetada aitab, House’i sarnane tegelane tekitab kollektiivis kahtlemata palju pingeid, mistõttu nii mõnigi väärtuslik töötaja tööandjat vahetab. Samas toob ta ettevõttele rohkem tuntust, ehk ka rohkem tulemusi ning kasumit. Kui on vaja väga keerulisi ülesandeid nii teadmistele-kogemustele tuginedes kui ka osaliselt intuitiivselt lahendada, on doktor House’i palkamine ilmselt siiski mõistlik, ning eriti peab see paika kirurgias, kus on tähtsaim päästa elusid. Arrogantne IT-professionaal tõenäoliselt ei tegele inimelude päästmisega., kuid omajagu intuitiivsust on ka selles vallas hädavajalik.

Tsiteerides veel kord õppejõudu: “Üha enam peab IT-spets olema ka ärimees, õpetaja, müügimees, kujundaja… Seetõttu on viimaste aastate raskuspunkt üha enam nihkunud kvaliteetsele haridusele. Lisaks paneb kogukonnapõhise mudeli levik üha enam rõhku sotsiaalsetele oskustele.” Haritus, lai silmaring, kohanemisvõime jms on lisaks nn käsitöö-oskustele lisandväärtused, kuid mitte vähem olulised.

Tänapäeva IT-profilt oodatakse kindlasti tunduvalt laiahaardelisemat ettevalmistust kui varem. Siinkohal võib eeldada ka, et mida kirjum on su taust, mida rohkem keeli sa oskad, seda kergem on sul läbi lüüa. Mitmekülgsus on IN. Ning hea on, et taas on hinnatud ka mängulisus ning südamega asja juures olemine. Nii näiteks oli viimast Garage48 ülekannet Tartu Ülikoolist päris naljakas kuulata, kuid kindlasti koorub sellise lõbusa intensiivse koostöö tulemusena nii mõnigi kasulik idee, mis vormitakse eesmärgipäraselt toimivaks tooteks. Koostöö teistega, oma ideede mittehäbenemine ja konstruktiivne kriitika (ka selle talumine) on omadused, mis aitavad meid kordades kiiremini järgmiste ideede juurde liikuda kui irdumine ja püüd kõiges üksinda hakkama saada. Väärtushinnangud on muutunud. Moes on nn pehmed väärtused ning nõu või ka abi küsimine ei ole enam nõrkus.

Alljärgnevalt näide ootustele IT-professionaali palkamisel aastal 2014:

soft skills

Allikad:
  1. IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/IT proff…?
  2. Infograafika ootustest IT-professionaalidele

Kuues. Ettepanekuid raamatust “The case of copyright reform”

  • Autor jääb autoriks ehk autori moraalsed õigused jäävad muutumatuks (meie õigusruumis on selleks mõisteks ilmselt autori isiklikud õigused).

Siin ei saakski olla teistsugust lähenemist. Autori isiklikud õigused on autorist lahutamatud. Nii näiteks ei saa keegi teine peale autori enda väita, et on kirjutanud Arvo Pärdi teose “Für Alina”.

  • Mittekaubanduslikel eesmärkidel peaks olema lubatud tasuta faili- ja andmevahetus.

Kuigi tehnoloogia on tohutu kiirusega edasi arenenud ning võimaldab üha kiiremini kultuuri nautida ja elamusi jagada, on autoriõiguse seadused liikunud vastupidises suunas. Ideaalis oleks keelatud vaid majanduslikel eesmärkidel teoste kopeerimine, P2P failijagamine peaks olema legaalne. Õigus privaatsusele on olulisem kui suurte meediakompaniide õigus jätkata raha teenimist ajaga kaasas käimata.

Artistid saavad juba praegu suure osa oma sissetulekutest hoopis live-esinemiste eest, mitte plaatide müügist. Usun, et paljud ei lähekski nii mõnelegi kontserdile, kui puuduks võimalus artisti loominguga eelnevalt kursis olla. Hea filmi sõbraga jagamine ei tähenda autoriõiguste riivamist, vaid elamuse jagamist. Ning kui midagi tõeliselt meeldib, siis kindlasti ostad ka (võimalusel) selle plaadi või filmi originaalkujul. Kinos käiakse endiselt (kuigi mina järjest vähem või vaid teatud kinodes, peamiselt talumatult valjuks keeratud heli tõttu).

  • 20 aastat kaitstud kaubanduslike õiguste pikkuseks. Hetkel kehtivad paljudes riikides kommertsõigused teosele autori eluea ning lisaks 70 aastat, mis on aga käesoleva teose autorite hinnangul liiga pikk aeg.

70 aastat peale autori surma kaubanduslikke õigusi on ilmselt liiga pikk aeg, kuid need peaksid kehtima minu hinnangul kindlasti kogu autori (autorite) eluaja.

  • Autoriõigused tuleks registreerida andmebaasides, mis võimaldavad autorsust kergesti tuvastada või autoriga teose kasutamiseks ühendust võtta 5 aasta jooksul teose loomisest.

Pooldan seda ideed, sest nii vähendatakse näiteks hirmu tundmatu autori heliteose filmis kasutamise eest mõne aja pärast siiski karistatud saada.

  • Lubatud peaks olema nn sämplingute tegemise õigus ehk teiste teostest osade kasutamine uue teose vormimiseks.

Seda idee realiseerumist päris täpselt ette ei kujuta, sest kehvalt tehtud sämpling heidab varju ka originaalteosele, samas õnnestunud variant lisab ka originaalile tuntust. Ilmselt peab sämplitava teose autorile jääma siiski otsustusõigus uue vormingu avalikkuse ette toomise osas.

  • Keelata DRMi rakendamine. DRM ehk Digital Rights Management arvestaks autoriõiguse kontekstis uusi olusid. See peaks kaitsma autorite ja kirjastajate kõrval ka teiste kirjastamisprotsessis osalejate õigusi, nagu mitmesugused kujundusega seotud valdkonnad (näiteks kujunduselemendid: kirjatüübid, pildid, audio, video) jpm. Paljud nendest õigustest on seotud kindlate firmade või tarkvarapakettidega.

Arvatakse, et DRM piirab ligipääsu teose sisule, ja seda ajal, mil digitehnoloogia peaks ligipääsu avardama, tehes igaühest, kes mõnelt koopikaitsega seaduslikult ostetud CD-plaadilt muusikat arvutisse tõmmanud, sisuliselt kurjategija. Samuti võivad olla suured probleemid failide ühest formaadist teise konverteerimisel. DRMi vastased toovad välja kurioosse näitena juhtumid, mil legaalselt soetatud teoseid ei ole näiteks pimedatel õnnestunud DRM-koopiakaitse tõttu kasutatavaks muundada ning nad on olnud sunnitud tarbima teoste illegaalseid variante.

Allikad:

Autori isiklikud õigused

Autoriõiguse seadus

The case of copiright reform

DRM-koopiakaitse teeb kõigist piraadid