Kuues. Ettepanekuid raamatust “The case of copyright reform”

  • Autor jääb autoriks ehk autori moraalsed õigused jäävad muutumatuks (meie õigusruumis on selleks mõisteks ilmselt autori isiklikud õigused).

Siin ei saakski olla teistsugust lähenemist. Autori isiklikud õigused on autorist lahutamatud. Nii näiteks ei saa keegi teine peale autori enda väita, et on kirjutanud Arvo Pärdi teose “Für Alina”.

  • Mittekaubanduslikel eesmärkidel peaks olema lubatud tasuta faili- ja andmevahetus.

Kuigi tehnoloogia on tohutu kiirusega edasi arenenud ning võimaldab üha kiiremini kultuuri nautida ja elamusi jagada, on autoriõiguse seadused liikunud vastupidises suunas. Ideaalis oleks keelatud vaid majanduslikel eesmärkidel teoste kopeerimine, P2P failijagamine peaks olema legaalne. Õigus privaatsusele on olulisem kui suurte meediakompaniide õigus jätkata raha teenimist ajaga kaasas käimata.

Artistid saavad juba praegu suure osa oma sissetulekutest hoopis live-esinemiste eest, mitte plaatide müügist. Usun, et paljud ei lähekski nii mõnelegi kontserdile, kui puuduks võimalus artisti loominguga eelnevalt kursis olla. Hea filmi sõbraga jagamine ei tähenda autoriõiguste riivamist, vaid elamuse jagamist. Ning kui midagi tõeliselt meeldib, siis kindlasti ostad ka (võimalusel) selle plaadi või filmi originaalkujul. Kinos käiakse endiselt (kuigi mina järjest vähem või vaid teatud kinodes, peamiselt talumatult valjuks keeratud heli tõttu).

  • 20 aastat kaitstud kaubanduslike õiguste pikkuseks. Hetkel kehtivad paljudes riikides kommertsõigused teosele autori eluea ning lisaks 70 aastat, mis on aga käesoleva teose autorite hinnangul liiga pikk aeg.

70 aastat peale autori surma kaubanduslikke õigusi on ilmselt liiga pikk aeg, kuid need peaksid kehtima minu hinnangul kindlasti kogu autori (autorite) eluaja.

  • Autoriõigused tuleks registreerida andmebaasides, mis võimaldavad autorsust kergesti tuvastada või autoriga teose kasutamiseks ühendust võtta 5 aasta jooksul teose loomisest.

Pooldan seda ideed, sest nii vähendatakse näiteks hirmu tundmatu autori heliteose filmis kasutamise eest mõne aja pärast siiski karistatud saada.

  • Lubatud peaks olema nn sämplingute tegemise õigus ehk teiste teostest osade kasutamine uue teose vormimiseks.

Seda idee realiseerumist päris täpselt ette ei kujuta, sest kehvalt tehtud sämpling heidab varju ka originaalteosele, samas õnnestunud variant lisab ka originaalile tuntust. Ilmselt peab sämplitava teose autorile jääma siiski otsustusõigus uue vormingu avalikkuse ette toomise osas.

  • Keelata DRMi rakendamine. DRM ehk Digital Rights Management arvestaks autoriõiguse kontekstis uusi olusid. See peaks kaitsma autorite ja kirjastajate kõrval ka teiste kirjastamisprotsessis osalejate õigusi, nagu mitmesugused kujundusega seotud valdkonnad (näiteks kujunduselemendid: kirjatüübid, pildid, audio, video) jpm. Paljud nendest õigustest on seotud kindlate firmade või tarkvarapakettidega.

Arvatakse, et DRM piirab ligipääsu teose sisule, ja seda ajal, mil digitehnoloogia peaks ligipääsu avardama, tehes igaühest, kes mõnelt koopikaitsega seaduslikult ostetud CD-plaadilt muusikat arvutisse tõmmanud, sisuliselt kurjategija. Samuti võivad olla suured probleemid failide ühest formaadist teise konverteerimisel. DRMi vastased toovad välja kurioosse näitena juhtumid, mil legaalselt soetatud teoseid ei ole näiteks pimedatel õnnestunud DRM-koopiakaitse tõttu kasutatavaks muundada ning nad on olnud sunnitud tarbima teoste illegaalseid variante.

Allikad:

Autori isiklikud õigused

Autoriõiguse seadus

The case of copiright reform

DRM-koopiakaitse teeb kõigist piraadid

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s