Viies. 10 käsku

Küllaltki keeruline on enda kogemustest mõnda vürtsikat näidet tuua, sest olen liigagi palju püüdnud (ilmselt siiski alateadlikult) järgida Virginia Shea neljandat käsku austada teiste inimeste aega ja võrguühendust) ning ka väga ärritava artikli puhul internetis üritanud vältida selle kommenteerimist (õnneks on nüüd petlikult anonüümne kommenteerimine ka suuresti piiratud); samuti on õnnestunud aastaid mitte harrastada sotsiaalmeedia kontode kaudu suhtlemist. Facebooki konto tegin endale kõigest mõni nädal tagasi, sest adusin, et suur osa mulle olulisest infost on sinna üle kolinud ehk oli valida, kas jääda jätkuvalt paljudest teadetest ilma, või anda alla, saada informeeritud, kuid samas teadvustada vastutasuks pisut rohkem enda olemasolu.

Mõnenädalase kasutajana olen aru saanud, et Facebook on lihtne vahend kiire info edastamiseks, kuid ka viis aja veetmiseks ja endast parema mulje jätmiseks. Kõrvaltvaataja kriitilise pilguga oma postitusi jälgides saab täidetud ka viies Virginia Shea käskudest: „Näe võrgus hea välja“. Tänu inimestele, kes palju aega internetis veedavad ning oma huvitavaid leide ka teistega jagada ei pelga (kuues käsk: “Jaga oma teadmisi”), on Facebook ka väga heaks silmaringi laiendamise kohaks. Samas tuleb suurde infotulva uppumise ohus end üsna valivaks sundida, halba ei tee ka erinevate privaatsuslahenduste tundmaõppimine.

Varem tundus mulle, et Facebook pakub liiga vähe isikupärastamise võimalusi, kuid nüüd leian, et selline piiramine on ideaalne brändi äratuntavuse jaoks ning samas loob veidikenegi korda videote, piltide jms kirjususes.

Kümnes käsk: “Andesta teistele nende eksimused” – loodan, et seda suudavad teised praegu minu kui Facebooki alles kompava tegelase puhul järgida.

 

Advertisements

Neljas. Arvustus Pekka Himaneni 2004. aasta raportile

Pekka Himanen on tunnustatud Soome teadlane ja filosoof.

pekka_himanen_bio_1-848x400

Oma 2004. aasta raportis Soome Parlamendile toob ta  välja kolm võimalikku ühiskonna tehnoloogia ja majanduse arengumudelit:

  1. Silicon Valley mudel,
  2. Singapuri mudel;
  3. Soome ehk Euroopa mudel.

Pekka Himanen kritiseerib teravalt Silicon Valley majandusmudelit, mis jätab nõrgemad isendid lihtsalt maha. Silicon Valleys sõltub hariduse kvaliteet ning edasine staatus ühiskonnas eelkõige perekonna varanduslikust seisundist, samas kui paljudele vaestele jäetakse ainsaks võimaluseks kriminaalne tee, sh sageli narkootikumidega kaubitsemine. Raportis märgitakse ära, et paradoksaalsel kombel on suurim vangistuses viibiva elanikkonna proportsioon just Californias.

Singapuri mudel tähendab lihtsustatult suurtootmise liikumist üha enam odavama tööjõuga ning madalamate maksudega riikidesse. Õnneks on viimasel ajal järjest enam asutud tähelepanu pöörama nn fair trade-kaubandusele ehk tarbija saab oma valikutega mõjutada tootjat maksma oma töölistele õiglasemat palka, mitte kasutama lapstööjõudu jne.

Soome ehk Euroopa mudel käsitleb heaolu- ja infoühiskonna ühisarengut. Selle mudeli ohuks peab Pekka Himanen passiivsuse tekkimise võimalikkust. Inimesed ei mõista sageli, et  heaolu säilitamisekd on tarvis olla jätkuvalt innovatiivne ja mitte karta muutusi.

Raportis pakutaksegi ühe võimaliku tulevikustsenaariumina heaoluühiskonna säilimist läbi innovatiivsuse, loomingulisuse. Me ei tohiks keskenduda sellele, mis on juba juhtunud, vaid peame olema ennetajad, teerajajad. Loovus annab toodangule lisandväärtuse ning võimaldab konkureerida ka odavat tööjõudu pakkuvate riikidega. Töö tegemisel on vaja leida sobiv sotsiaalne, vaimne ja kultuuriline tasakaal, et inimesed oleksid tervemad. Ühe osana rõhutatakse raportis võõrtööjõu vastuvõtmise valmidust rahvastiku vanuselise tasakaalu säilitamiseks; normiks peaks olema tolerantsus ning kõige lihtsam on alustuseks olla avatud välistudengitele.

Tundub, et Eestis on mõningal määral püütud kõiki eelkirjeldatud mudeleid rakendada: aeg-ajalt üritatakse nõrgematele selgeks teha, et nad on ise oma hädades süüdi ning Eestit püütakse jätkuvalt investoritele müüa ka kui odava tööjõuga ning madalate maksudega mudelit. Valitsusse kuulujad ning edukad ettevõtted unustavad oma heaolust pimestatuna pöörata tähelepanu innovatiivsusele ja töötajate heaolule/tervisele/võimele olla kasulikum, kui ollakse eluga rahul ja terve ehk ei pea järjepidevalt muretsema Maslow püramiidi madalamate astmete täitmise pärast.

Ületundide tegemine ning sandiks töötamine on meil pigem eeldus kui erand. Üksikisikuid ning nende võimalikku potentsiaali oma loovusega ühiskonna arengusse panustada arvestatakse endiselt vähe.

Pekka Himanen rõhutab oma 2004. raportis ideed, et Igaühel meist peaksid olema võrdsed võimalused vaatamata oma päritolule saada hea haridus, tegeleda võrdsetel alustel tervise parendamisega… Eriti hea on idee spordiga tegelemise korral võimaldada sellisele inimesele suuremat maksutagastust.

Tundub siiski, et ka Eestis on asutud liikuma või vähemalt mõtlema Pekka Himaneni kirjeldatud loovust väärtustava mudeli suunas. Positiivsete näidetena võib tuua loomemajanduse edendamist, loomeinkubaatoreid, toetuseid alustavatele ettevõtetele, start-up-ide käivitamise kampaaniaid.

Ideaalina võiks loovuse hindamine jõuda ka igasse suurde ettevõttesse. Juhid peaksid vähem keskenduma oma positsiooni kaotamise kartusele ning julgustama hoopis töötajaid ka oma ideedega anda panus  ettevõtte edukusse ja paremasse töökeskkonda.

Veel meeldis mulle tema idee, et koolid peaksid enam panustama enesekindluse arendamisele ning ka igaühe annete/huvide leidmisele ning nende arendamisele. Kahjuks on see oluline osa meie väikeses riigis üsna vähe tähelepanu pälvinud. Napib häid õpetajaid ning inimesi, kes andeid märkaksid ning julgustaksid; üsna sageli oleme selles vallas veel nn kadeduse-ühiskonnas. Vastuolulinena kõlab ka ühiskonnas jutt elukestvast õppest, samas soosides massimeedia poolt üha enam lapseohtu staarikeste “tootmist”.

Raporti autor rõhutab väga olulisena võrdsete võimaluste säilitamisel ka võrdselt vaba ligipääsu informatsioonile.

Inimesed peavad tegema tööd, mis neile meeldib, sest siis on nad produktiivsemad, tunnevad end paremini ning see kajastub ka nende muus elus ehk peaksime hoolitsema selle eest, et kõigil oleks parem olla, peaksime pöörama tähelepanu igale indiviidille.

Tuleb leida tasakaal töö ja puhkuse vahel. Kahjuks meil ikka veel ei väärtustata puhkamist ning aega iseendale ja perele. Normaalne on töötada mitmel kohal, kuid mingil hetkel tuleb tagasilöök tervise arvelt või siis isiklikus elus. Keelustades tervistkahjustavate ületundide tegemise ning survestades tööandjaid töötajatele väärikamat palka maksma muudetakse oma inimesed kindlasti õnnelikumaks, tervemaks, pered koospüsivamateks. Parim rahvuslik terviseprogramm on suunatud mitte haiguste ravimisele, vaid nende ennetamisele.

Pekka Himanen näeb oma raportis ühe osana liikumist paindlikuma tööaja poole ehk töötaja tegutseb tulevikus sageli projektipõhiselt, reguleerides ise oma töö- ja puhkeaega. Eesti hinnatumaid tööandjad ongi just töötajate piisavalt vabadust võimaldavad ning neist hoolivad. Näitena tooksin siinkohal Skype’i. Skype motiveerib töötajaid mittemateriaalselt, pakkudes töötajatele paindlikku tööaega ja kolme tasustatud haiguspäeva. Kontorihoone on ööpäevaringselt lahti, et igaüks saaks talle mugaval ajal tööd teha. Lubatud on diivanil pikutame või sportlik lõõgastumine; kompenseeritakse igakuist sporditegemist. Et väljas söömine on ajakulukas, pakutakse töötajatele tasuta hommiku- ja lõunasööki, see soodustab ka omavahelist suhtlust. Lisaks lubatakse töötajatel võtta aastas kolm vaba päeva, et teha vabatahtlikku tööd. Kui töötaja tunneb, et soovib mõneks ajaks aja maha võtta, võimaldatakse talle kuni aastaks palgata puhkust, säilitades makstes samas töötaja eest sotsiaalmaksud. Viltu ei vaadata ka sellele, kui keegi otsustab koos lapse või lemmikloomaga tööle tulla. Toimuvad ühised üritused ning palju rõhku pannakse töötajate koolitamisele. Skype’is on töö ja lõbu tasakaalus. Töötajatel on palju vabadust, kuid kõik põhineb usaldusel ja kohusetundel.

Kuigi üks ühiskonna valupunkte – üha vananev elanikkond, seda tänu nii parematele ravivõimalustele kui ka vähenevale sündivusele – ei paista niipea leevenduvat, ei saa ma päris õigeks pidada autori nägemust odavamat tööjõudu välisriikidest sisse tuua. Nagu mõneaastane kogemus näitab, siis paljud nn potentsiaalsest odavast tööjõust ei ole tegelikult töötegemisest huvitatud. Olles avatud välistudengitele on siiski ka Pekka Himaneni sõnul parem võimalus immigrante ühiskonda kaasata.

Allikad:

http://www.seb.ee/foorum/ettevotlus/skype-motiveerib-tootajaid-mittemateriaalselt

http://globaldignity.net/people/pekka-himanen/

https://www.eduskunta.fi/FI/tietoaeduskunnasta/julkaisut/Documents/tuvje_1+2004.pdf

 

Kolmas. Kuidas ajaveebid mõjutavad massimeediat

Massimeedia on see osa meediast, mille vastuvõtjateks on suur hulk inimesi – nimede ja nägudeta mass. Massimeedia kaudu ei levi ainult tõsine ja oluline info, vaid suure osa sellest moodustab ka meelelahutus. Üha enam püüavad ka nö tõsiste teemade kajastajad leida infole meelelahutuslikumat ja lihtsamini tarbitavat vormi ning toimub selline info pakendamine, mille kohta on võetud kasutusele ingliskeelne sõna infotainment.

Kindlasti suures osas tänu ajaveebide populaarsusele püüab ka massimeedia olla kiirem, ajakohasem, moodsam, ausam. Ka tõsised teemad tuleb muuta üha atraktiivsemateks või pikkida suurte tõsiste lugude vahele väikest meelelahutust. Ning paljudest valulikest teemadest ei saa lihtsalt enam mööda vaadata. Kui miski on leidnud kajastamist kellegi blogis ning sellel on tuhandeid lugejaid ja vastukajasid, on ka massimeedia lõpuks sunnitud antud teemasse süvenema.

Blogid on isiklikud. Nii ka massimeedia ei püüa enam loo jutustajat peita, vaid afišeerib  julgelt arvaja/kirjutaja pilti ning nime. Arvamuste kirjutamisest on saanud omaette ajakirjanduse liik, kuigi ilma arvamuslugudeta kaasaegset meediat enam ette ei kujutagi. See ei ole enam vaid uudised.

Paljud blogijad põhjendavad oma blogimist maailma paremaks muutmise sooviga.

Blogimisest on paljude jaoks saanud teenistus. Mõned teenivad isegi väga palju (nt sadu tuhandeid dollareid kuus). Paljudest ajaveebidest on saanud ka tõsised konkurendid ametlikule massimeediale – näiteks http://mashable.com/. Mis on selliste blogide edu allikaks? Nad kajastavad ausalt (kuid siiski piisavalt subjektiivselt) paljusid inimesi huvitavaid teemasid. Näiteks jagavad reisiblogijad asjalikumat ning põhjalikumat infot sinu järgmisest võimalikust reisisihtkohast või restoranist, mida plaanid külastada. Nad lähtuvad enamasti sellest, mis võiks inimest tõeliselt huvitada (kuigi jah, teinekord on ka blogijad reklaami ohvrid või äraostetavad). Ning nüüd on ka massimeedia sunnitud rääkima loo külapoodnikust või tädi Annast hanekarjaga, sest nagu tänu ajaveebidele selgub – see huvitab inimesi. Huvitavad ka nn väikeste inimeste lood. Huvitavad uued kohvikud, uued toidud, uued trendid, uus telefon…

Ajaveebide populaarsust on asunud ära kasutama ettevõtted, luues oma kodulehtede juurde samuti blogid (vt näiteks https://kukkur.swedbank.ee/ – Swedbanki majandusblogi; http://www.g4s.ee/blogi/avaleht – Eesti suurima turvafirma blogi). Kahjuks ei suuda ettevõtted oma blogides olla erapooletud ning piisavalt kiiresti uusi postitusi genereerida.

Image

Teine. Elu enne internetti.

Kirjuta mulle

Meenuvad käsitsi kirjutatud kirjad ning postkaardid, nende lõhn. Kas teie mäletate täna, millal leidsite viimati oma postkastist teile adresseeritud käsitsi kirjutatud kirja?

Pöördvõrdeliselt interneti kättesaadavuse arenemisega on vähenenud vajadus käsikirjaliste teadete järgi. Tahad midagi öelda – saada e-kiri. Jõuab vähemalt ruttu kohale, mõte saab kah edastatud. Samas on e-kiri sageli sikupäratu. Et olla siin originaalne, puudutada hinge, tuleb teinekord lisada pildikesi, valida kirjatüüpi, valida hoolikalt ka väljendeid.

Ametlikud kirjad, raamatutekstid, uurimustööd jms – need peavadki olema suures osas isikupäratud ehk tähtis on sisu. Vormistus ei tohi hakata mõjutama tekstist aru saamist.

Kui palju peetakse tänapäeval veel oluliseks oma käekirja teadlikult kaunimaks kujundamist? Käekirja peetakse aga teatavasti hinge peegelduseks. Peatüki alguses on lisatud näide kaunima käekirja konkursi võitnud töödest.

Pealmise kirja autor Hillar Palamets on öelnud, et ta ei kasuta e-kirja teenust ega ka telefoni eriti mitte: “käsitsikirjutatud tervitus või kiri on lugupidamine inimese vastu.”

Juba õige pea võib juhtuda, et oma käega kirjutame veel allkirja, aga ilusa kirja kallile inimesele saadame e-postiga Einsteini-nimelist fonti kasutades.

 

Perfokaardid

Vikipeedia ütleb, et perfokaart on nelinurkne kartongist kaart, mis kannab digitaalset informatsiooni sõltuvalt avade olemasolust või puudumisest teatud kohtades. Praeguseks on perfokaart aegunud andmekandja, kuid perfokaardid olid laialdaselt kasutusel nii 19.
sajandil kangastelgede juhtimiseks kui ka 20. sajandil muusikainstrumentide kontrollimiseks ning arvutusmasinates sisend-, väljund- ja salvestuskandjana. Esimesed digitaalsed arvutid kasutasid perfokaarte peamise meediumina programmide ja andmete
sisestamiseks. Perfokaarte on kasutatud ka hääletusmasinates.

Tänapäeval on perfokaardid üldiselt iganenud ja asendatud muude salvestusmeetoditega; perfokaarte kasutatakse ainult mõnes spetsialiseeritud rakenduses. Kudumismasinates siiski loetakse mustrit perforeeritud kaartidelt.

Perfokaarte kasutati andmete säilitajatena, personalitöötajate/raamatupidajate laudadel olid suured kastid perfokaartidega, mis siis vastavalt reeglitele tähistatud (selle kohta olid olemas õpikud ning koolitused) ning kiirendasid info leidmist. Ka raamatukogudes oli info teoste kohta väikestel perfokaartidel.

 

Esimene. Peaaegu ebaõnnestunud asjadest

Kuidas demonstreerida ka teistele, et oled jõukas (või siis lihtsalt rumal)

5. augustil 2008 nägi ilmavalgust rakendus I am rich, mis maksis 999.99 dollarit (eurodes 799.99) ehk äpi maksumuseks oli kõige kõrgem hind, i mida Apple lubas App Store’s äppidele seada. I am rich äpp ise oli oma olemuselt äärmiselt lihtsakoeline, see ei teinud sisuliselt mitte midagi. Äpp kujutas endast vaid helendava punase kalliskivi kujutist ning sellele kalliskivikujutisele vajutades kuvati seadme ekraanile järgnev mantra:

I am rich

I deserv (sic!) it

I am good,

healthy & successful

Äpi ainsaks funktsiooniks nimetati selle läbi teistele oma jõukuse demonstreerimise võimekust. Kui said seda endale lubada, siis järelikult oled rikas.

iamrich

Äpp kõrvaldati Apple Inc. poolt müügilt ilma täpsemate selgitusteta juba järgmisel päeval peale selle ilmumist. Hirmkalli rakenduse olid endale jõudnud aga hankida juba 8 inimest; üks nendest väitis hiljem, et tegi seda kogemata. Rakenduse looja Armin Heinrich teenis vaid mõne äpi müügiga pea 6000 dollarit.

Antud äppi on hiljem püütud korduvalt järele teha, küll enam mitte nii laia kõlapinda leidvalt. Irooniana nikerdati valmis ka äpp nimega I am poor. Seda sai osta vaid 99 sendi eest ning see kuvas muuhulgas pilti kiirnuudlitest. 2009. aastal paiskas Heinrich väidetavalt tänu suurele nõudlusele turule äpi nimega “I Am Rich LE”, hinnaga kõigest 9.99 dollarit, sellel on isegi tema varasemast äpist erinevalt mõned kasulikud funktsioonid.

Refereeritud:
https://en.wikipedia.org/wiki/I_Am_Rich
http://www.businessinsider.com/
https://priceonomics.com/how-to-charge-s1000-for-absolutely-nothing/
http://www.digitalspy.com/

„I smell snow“

iSmell-nimelist seadet kasutades tunneksime Gilmore Girlsi teleseriaali Lorelai tegelaskuju kuulsa väljendi peale koheselt lisaks ekraanil lumesaju nägemisele ka värske lume (või vähemalt millegi sarnase) lõhna.

1999. aasta oktoobris leidis Eesti meedias kajastamist tehnoloogiauudis, et peatselt võib loota interneti kaudu lisaks pildile ja helile ka lõhna edastumist. Selleks vajaliku seadme arendamisest teatas äsja asutatud firma DigiScents. Toote nimeks sai iSmell. Seade sisaldas kassetti 128 põhilõhnaga, mida sai omavahel segada, jäljendamaks tavaelus esinevaid aroome. Tarkvarapakett ScentStream pidi võrgu teel saabuvad digitaalsed lõhnaretseptid tõlkima ning seade iSmell pidi seejärel väljastama nende alusel haistmismeelele tajutavad lõhnad.

ismell_2

DigiScenti asutajad Joel Lloyd Bellenson ja Dexster Smith lootsid, et tulevikus saab interneti vahendusel testida parfüüme ja tunda arvutimängu ajal kütuse põlemise lõhna. Idee arendamiseks koguti investoritelt ulmelised 20 miljonit dollarit. Aastal 2001 tutvustati iSmelli prototüüpi Las Vegases, kuid vastupidiselt tootja ootustele jäi publiku huvi napiks ning kokkuvõttes iSmell ei jõudnudki kunagi turule. Tagantjärele tarkusena arvatakse, et toote arendajatel oli tegemata jäänud korralik turu-uuring. Toiduvalmistamise lõhna tundmine lisaks kokandussaate vaatamisele on kahtlemata huvitav idee, kuid mitte asi, ilma milleta me hakkama ei saaks. On ju lõhn seotud ka meie kujutlusvõimega. Nähes ekraanil kedagi kala praadimas, võime kerge vaevaga ette kujutada, mismoodi see filmimispaigal lõhnab, kuid kas me tahaksime sama lõhna koheselt ka oma elutuppa?

iSmelli loojatel oli jäänud kahe silma vahele ka fakt, et tegelikult oli sarnast ideed juba katsetatud, kuuekümnendail, kui kinodes teatud filmi nätamise ajal pihustati õhku parfüümi ilmestamaks filmi visuaalset efekti. Saavutati aga vastupidine efekt: kinopublik tundis end lõhnast hoopis häirituna.

Kuigi iSmelli tootjad oma tootega läbi kukkusid, jätkasid nad tegutsemist testide arendamisel avastamaks varakult vähihaiguseid. Ning nad loodavad kui „aeg on õige“ iSmelliga taas turule tulla. Seni elab nende idee edasi paljudes väiksemates projektides. Näiteks tutvustati märtsis 2013 Jaapani ülikooli teadlaste poolt „Smelling screen“ prototüüpi ehk ekraani, mis eritab lõhnu.

Refereeritud:
https://www.startupover.com
http://www.epl.delfi.ee/
https://www.wired.com/1999/11/digiscent/

Call me paranoid…

Eesti tehnoloogiaajakirjanik Kristjan Port kirjeldas veebilehel novaator.err.ee Vizio luuravatest teleritest: hiljuti jõudis Ameerika Ühendriikides kohtusse nn nuhkiva televiisori juhtum, mille tootjad valetasid tarbijatele informatsiooni kogumise kohta. Vizio on nutikas televiisor, mis lubab ostuhetkel rakendada oma nutikust kliendi huvides, lubades pakkuda “tarka interaktiivsust”, mille tulemusel oskab seade pakkuda vaatajatele sadade programmide seast neile potentsiaalselt huvitavamaid. Selgus aga, et lubatud tarbija huvides interaktiivsuse asemel jälgiti telerivaatajaid ja müüdi neid reklaamipakkujatele kui demograafiliste tunnuste ja programmieelistustega kirjeldatud subjekte koos televiisori aadressiga. Erinevalt varasemast Samsungi juhtumist ei kuulanud ega vaadanud Vizio televiisor küll selle ees seisjaid kaamera ega mikrofoniga.

vizio-tv.jpg

Vizio jälgimissüsteem kogus infot oma klientide kohta järgnevalt: ekraani erinevates kohtades asuvate pikselite värvi registreerimisel ning saadud mustri võrdlemisel teadaolevate programmide, filmide ja mängudega saadi teada, mida parajasti vaadati. Niiviisi koguti iga päev miljonitest kodudest umbes 100 miljardit andmepunkti ja muudeti need seejärel kaubaks reklaamimüüjate jaoks, kellede valdusesse sattusid niiviisi andmed televiisori omaniku koduse aadressi, soo, vanuse, pere suuruse, abielustaatuse ning sissetuleku ja hariduseni.

Tänaseks on see lugu jõudnud lahendini, milles Vizio peab tasuma riigile 2.2 miljonit dollarit ja lõpetama oma klientide varjatud luuramise.

Refereeritud:
http://novaator.err.ee/
https://news.fastcompany.com/